Monitooring ja meedia: Danah Boyd'i blogi lugemas...

Monitooring(seire) on millegi muutuste pidev jälgimine mingi ajavahemiku jooksul. See on nüüd mitte lihtsalt mingi teaduslik definitsioon, vaid see mis toimub maailma elanikke enamikuga iga päev. See on elu jagamine reaalsele ja virtuaalsele. Kuid selle toime on natuke muutunud, see säilitab oma peamisi funktsioone : jälgima objekte ja märkima muutuseid.

Aga siis kes või mis on objektina? Me, kes kirjutame internetis midagi või täiesti kõik oma elust. Privaatsus läheb tagaplaanile. Miks ja milleks arutletakse isiklikke sageli päris tundmatute inimestega monitooringu tegemas?

Danah Boyd annab sellele küsimusele kaks vastuse varianti: selleks et pöörata tähelepanu ja leida toetust ning abi, ja selleks et kedagi karistada. Kahjuks pigem teine. Vot siis ilmub loogiline küsimus, et kas meedia eesmärgiks ei ole avalikustada midagi laialt, et kasvaks appi tulejate protsent?
Näiteks Danah' näidisena oli situatsioon, kui tüdruk kirjutab pidevalt vägivallast oma perekonnas või midagi veel õudsam, teised loevad seda pidevalt nagu seiklusraamatut, ehk see on monitooring... Aga harva, väga harva keegi söandab aidata. See tähendab, et kui inimene ei saa leida abi reaalsuses, oma lähedaste käest, ta ei leia abi üle kogu maailma ka?? See tähendab, et oma privaatsuse rikkumine on lihtsalt meelelahutusena ja ei saa tegelikult olla kasulik kui keegi on hädas ja otsib meediast abi? Saan sellest täiesti aru, kui loen Danah blogist, et pärast seda, kui häda on juba juhtunud, esitatakse selle monitooringu andmed nagu "evidence",mis aitavad hiljem kedagi karistada.

Meedia kaotab vahel natuke oma tähtsust ja oma ideed ainult sellepärast, et inimesed on tihti liiga possiivsed ja liiga ükskõiksed sellele, mis toimub ümber.